Tartus VOCOs toimunud roheoskuste konverentsi tuules palusime TalTechi Kestliku arengu ja rohepöörde nõunikul Helen Sooväli-Seppingul jagada oma mõtteid selle üle, mida saaks ülikooli kogemustest õppida meie koolid ja lasteaiad.
Olete TalTechis kokku puutunud kestlikkuse ja rohepöörde teemadega strateegilisel ja praktilisel tasandil. Soovime uurida, milliseid kogemusi ja mõtteid võiks üle kanda ka üldhariduskoolidesse ja lasteaedadesse, kus kujundatakse laste väärtusi ja harjumusi juba varasest east.
Millised on Teie kogemuse põhjal peamised viisid, kuidas juhtkond saab rohepöörde protsesse päriselt toetada?
Igal suuremal uuendusel, mis on seotud koolis või lasteaias uute teadmiste, hoiakute, tegevuste või väärtuste rakendamisega, on oluline roll asutuse juhil. Juht on asutuse nägu, esinduskuju, eeskuju. Kui soovime kooli või teistesse haridusasutustesse keskkonnateadlikumat mõtteviisi, siis kõige tulemuslikum on seda teha koos juhiga. Juht saab aidata lükata koostöö käima töötajate hulgas, aidata kaasa mõelda barjääridele, mis võivad koostööd takistada. Juht saab väga lihtsalt enda koosolekutel võimestada inimesi, kes keskkonnateadlikkuse tõstmise tegevused enda kanda võtavad. Kasvõi grammatiliselt, rääkides „meie lasteaia projekt“, „me hakkame tegema koos kompostikasti“, mitte „Kaire räägib nüüd meile, kuidas nad kompostikasti ehitama hakkavad ja selgitab, kuidas hispaania teod seda kasti ründama ei hakka“. Juba keele kaudu saab suunata inimesi koostööle. Teiseks, kui juhi roll on näha rohetegevusi pikaajalise tegevusena, mitte ühekordse aktivismi algatusena. See tähendab rohetegevuste pikemaajalist tegevuste planeerimist. Kolmandaks, juhtkonna toetuse oluline osa on kommunikatsioon. Asutuse sees on kõik töötajad informeeritud ning kaasatud selle kaudu, et juht annab võimaluse tegevustest rääkida.
Milliseid vigu või takistusi olete näinud, kui juhtkond ei ole piisavalt kaasatud?
Kõige tavalisem on segadus töötajate hulgas. Töötajatele jääb arusaamatuks, miks võetakse lisaülesandeid, mille eest palka juurde ei saa. Juht on jällegi see, kes aitab keskkonnateadlikud tegevused sättida suuremasse pilti, nii läbi väärtuste kui ka nt õppekavas kirjeldatud ülesannete tõlgendamise keskkonnahariduse keelde. Samuti on juht see, kes vahendab ja lahendab võimalikud eriarvamused, eksiarvamused ja pakub välja neile lahendused. Taaskord, juht ei pea ise rohetegevusi juhtima, juhi roll on võimestada. Selleks aga vajalik juhi enda kuulamise ja arusaamise oskus.
Kuidas võiks juhtkond luua motivatsiooni ja tuge õpetajatele, et nad tunneksid end muutuste vedajatena?
Juhil olemas tunnustamise tööriist. Nagu öeldakse, juht teeb tööd suuga. Tunnustada saab lastevanemate ja laste ees, kohalikus omavalitsuses, teiste juhtidega kohtudes seminaridel. Juht saab võimestada iseennast tehes sellest „meie lasteaia eduloo“. Motiveerib kindlasti ka see, kui saab näiteks pool tundi nädalas koormust vähendada muutuste juhtidel või koormust muutes. Muutuse juht ei pea tegema rohetegevusi tasustamata ületööna, sest talle meeldib see. See on väärtuste ja hoiakute muutmise pikem protsess ja võiks olla ideaalis lõimitud igapäevaste tööülesanne sisse. Seda saab muutuse juhiga koos läbi arutada, mida näiteks poole tunniga või tunniga nädalas jõuaks rohetegevuste osas ära teha.
Ja muidugi on oluline tegevustele kuluv raha. Ka seda tuleb koos planeerida ja muutuste juhtide ootusi seeläbi suunata. Rahalised kokkulepped saab sõlmida eelarve planeerimise käigus ja seda teha asutuses läbipaistvalt.
Teadusasutustes on sageli seatud mõõdetavad kestlikkuse eesmärgid. Kuidas võiksid koolid ja lasteaiad seada lihtsaid, aga mõjusaid eesmärke, mis aitaksid lapsi ja kogukonda kaasa haarata?
Siin oleks abiks ühe kuni kahe eesmärgi seadmine. Energia tarbimise vähendamine ja autodega sõitmise vähendamine on need kaks suurimat väljakutset, millega ülikoolid tegelevad. Miks? Sest need on kõige suurema keskkonnajalajäljega tegevused ülikoolides. Lasteasutuste puhul määrab ära selle hoone asukoht – on see südalinnas, eeslinnas või maal. Ühtset soovitust seega anda ei saa. Küll aga panen südamele toiduraiskamise vähendamise. See on suur väljakutse, mis koosneb kahest osapoolest. Esiteks, mis toitu me tarbime – kust see toit kohale lennutatakse. Juba väike asi nagu kohalik õun on suures osas Eestis luksuskaup. Küsigem endalt – kus tuleb see õun, mida me sööme? Saab teha õunaprojekti kuni selleni välja, et miks mitte panna kasvama üks hea õunapuu (mis ka lastele maitseb, eksole ) asutuse hoovi. Samamoodi võib mõelda ka kulutuurmustika põõsaste kasvatamisele. Sööme Eesti toitu – seda mitte ainult väiksemates kohtades Eestis, vaid üle Eesti.
Kas oskate tuua mõne hea näite väikestest ja realistlikest eesmärkidest, mis on toonud märgatava muutuse?
Paberi vähendamine. Lasteasutuse puhul joonistuspaber võib olla taaskasutuses paber. Olen ise väga palju paberit viinud lapse lasteaeda ja kooli. Lõpetada nõudmine, et vihikute ümber oleks paberid ja lisaks veel kilekaaned. Piisab kaantest. Miks me raiskame asjatult paberit – korrektsust saab nõuda koolis ka muul moel. Teiseks, ühekordsete taldrikute ja tasside kasutamise lõpetamine. Esiteks on see esteetiliselt kole – me ju soovime, et meie lapsed kasvaksid esteetilises keskkonnas, teiseks vähendame oluliselt seeläbi prügi. Ka suurematel tähtpäevadel nagu emadepäev ja muud aktused. Muidugi on see mugavusküsimus jälle – kes siis tõstab need taldrikud-tassid-lusikad nõudepesumasinasse? Seda oskab juht juhtida.
Kuidas tagada, et eesmärgid ei jääks ainult paberile, vaid elaksid igapäevastes tegevustes?
Need on asutuse sisesed kokkulepped. Võib need õpetajate toas panna külmkapi uksele kirja meeldetuletuseks. Jällegi, kui arengukavas või muus kohas on sõna „kestlikkus“ kirjas, siis töötajate enda tegevused kannavad seda väärtust.
TalTechi kontekstis tähendab rohepööre eri valdkondade koostööd. Kuidas võiks üldhariduskoolis või lasteaias tuua kokku erinevaid õppeaineid ja tegevusi nii, et jätkusuutlikkus oleks läbiv põhimõte?
Esiteks, kindlasti on vaja selleks juhendmaterjale. Teiseks, näen siin võimalust teha koostööd ülikooli teadlastega, kes interdistsiplinaarsust valdavad. Kui kõige olulisem – koostöötahe peaks olema iga haridusasutuse töötaja hügieenitase. Koostöösoov on innovatsiooni ja loovuse käivitamine, dialoogi tekitamine. Me soovime ju neidsamu võimekusi kasvatada noortes ja lastes. Selleks peavad sarnast sisemist koostöötahet üles näitama ka lastehariduse asutuste töötajad õpetades.
Millised on olnud kõige inspireerivamad koostöömudelid ülikoolis, mida võiks kohandada üldhariduses?
Kindlasti sellised, millel on käegakatsutav või nähtav tulemus ja asjaosalistel silmad säravad. Ülikoolis hindame kõige rohkem kolme sorti algatusi: koostöö ettevõtte ja ülikooliga mingi käegakatsutava probleemi lahendamiseks, kolleegide plahvatuslikult lahe idee midagi hullu koos korda saata ja kolmas, kõige olulisem – tudengite idee. Me hindame väga kõrgelt tudengite algatusi ja ülikooli juhtkond eesotsas rektor Tiit Landiga leiab alati aega ja ka vahendeid algatuste toetamiseks. Veelgi enam, juhtkond võimestab neid koostöömudeleid kohaoleuga ja lugude rääkimisega.
Kuidas julgustada õpetajaid eri ainete sisu siduma, kui see võib tunduda ajamahukas või keeruline?
Väärtus on alati, kui lapsed ütlevad „see on nii lahe“. Sest see, mida tehakse koolis lahedat, võimestavalt, jääb elu lõpuni meelde. Õpetaja on kõige suurem influentser ja see on nii suur „pai“ õpetajatele, mida õpetaja võiks ise ka hinnata. See on see, mis paneb mind igaks loenguks ette valmistudes pingutama.
Kas oskate tuua näiteid väikestest igapäevastest harjumustest, mis jätavad lastele tugeva jälje?
Prügi sorteerimine ja selle selgitamine, jalgrattaga tööle tulemine (ja mitte suure võimsa autoga), õpetaja kestlikkusega seotud tegevuste jagamine lastega ja laiemalt, kestlikkusega seotud teemadel arutamine. 5 minutit nädalas klassiruumis küsida – mida oled märganud, mis on valesti kodus, tänavaruumis, kuidas sorteeritakse ja mida mina saan paremaks teha – nendel teemadel arutelud jätavad lapsele jälje.
Kuidas hoida õpetajaid motiveerituna, kui vahel võib tunduda, et nende panus on liiga väike võrreldes suure ühiskondliku väljakutsega?
–Õpetaja pigistab silmad kinni ja ütleb endale „ma olen kõige olulisem influentser ühiskonnas“. Sest see on tõsi. Õpetaja on muutuse juht.
