Sel sügisel ilmunud rohekoolide uudiskirjast leidis lühikese intervjuu meie võrgustiku õpetaja Maarja Saarega, kes on Sindi Lasteaia õpetaja. Sel kevadel täitis ta ka Rohelise lipu taotluste ja vahearuannete hindaja rolli, lugedes teiste lasteaedade liputaotlusi ning andes neile tagasisidet. Rääkisime temaga veidi tekkinud muljetest ja mõtetest.
- Millised on sinu muljed rohelippude taotluste hindamisest, mis jäi silma ja meelde?
Jõudsin lipu taotluste ja vahearuannete kaudu põhjalikumalt tutvuda 19 erineva lasteaiaga. Nende seas oli nii pikaajalisi liikmeid kui ka just liitunuid. Vaatamata sellele, et kõigil neil oli aluseks üks ja sama raamistik, oli igal majal siiski oma nägu. See programm ongi ju paindlikkust, vabadust ja iseseisvust võimaldavaks loodud.
Väga äge oli näha teistsuguseid keskkonnaülevaatuse küsimustikke, mis kaardistasid lasteaia hetkeseisu isegi põhjalikumalt kui etteantud vorm. Selles pole kahtlustki, et kõigil nendel lasteaedadel on soov keskkonnateadlikkust tõsta ja seeläbi kutsuda esile muutusi, mis aitaks meil igapäevaselt otsuseid teha. Tabasin end lugemisel mõttelt, et lisaks vahvatele tegevustele tuleks võrgustikus jagada rohkem ka häid näiteid tugevatest tegevuskavadest või sisukatest ressursikuluanalüüsidest, millest teised eeskuju võtta saaks.
- Mis sa ise sellest protsessist kaasa võtad, mida said?
Siiralt hea meel oli tutvuda äärmiselt tublide ja süsteemselt tegutsevate lasteaedadega, kellest ma varem kuulnudki polnud. Nii mõnegi taotluse puhul tekkis tunne “oh, see kõik on nii äge, selles lasteaias tahaks isegi töötada ja sellest kõigest osa saada”. Meeldejäävad olid ka lasteaedade külastused, kus eestvedajad sära silmis suure õhinaga juba tehtud ja veel planeeritud tegevustest rääkisid. Sellised inimesed lihtsalt motiveerivad edasi tegutsema ja parema homse nimel pingutama.
Kui sageli kuulen ma mõtet, et lasteaialapsed on liiga väikesed, et neil lasta keskkonna teemal midagi otsustada või algatada, siis lipu taotlustest võtan ma kaasa mitmeid häid näiteid, kus just laste ideest on midagi olulist sündinud. Mis aga peamine, ma sain hulgaliselt väärtuslikku informatsiooni, mille pinnalt oma Rohelise kooli teemalise magistritöö intervjuud kavandada.
Millised oleks sinu soovitused uutele liitujatele ja lippudele kandideerijatele?
Koostöös peitub jõud.
Jõudke meeskonnaga ühte inforuumi, seadke eesmärgid, mis on vastuvõetavad ja looge oma dream team, kes programmi rakendamist eest veaks ja vajadusel julgustaks teisi muutusi tegema. Ärge kartke küsida nõu ja teha koostööd teiste võrgustiku liikmetega, et nende kogemusest õppida.
Vähem on mõnikord rohkem.
Tegevuste planeerimisel tasuks mõelda, mis on see (keskkonna)väärtus, mida selle tegevusega edasi anda soovitakse. Eesmärk ei peaks olema korraldada võimalikult palju suuri ühekordseid üritusi, vaid liikuda järjepidevalt kas või väga väikeste sammudega, et soovitud muutused käitumises ka kinnistuda jõuaks ja lõpuks suuremaid eesmärke täita saaks.
Kiiremini ei pruugi olla parem.
Tõesti, ma võtan siin julguse kokku ja ütlen välja ehk vähe ebapopulaarse mõtte – lipu taotlemine võimalikult kiiresti ja esimesel võimalusel ei peaks olema eesmärk number üks. Muidugi me kõik tahame saada tunnustust, kuid võtke aega programmi sisse elada, planeerige, dokumenteerige ja jälgige toimunud muutusi. Kui on olemas edusammud ja võimalus näidata järjepidevust, siis ega see tunnustus saamata jää.
