Õpilased ja nende õpetajad mõistaksid elurikkuse olulisust meie heaolu kujundajatena ja iga liigi iseolemise väärtust, sõltumata liigi otsesest kasulikkusest inimesele.
Ilma elurikkuseta poleks meil puhast vett, mulda, õhku ega materjale. See, et me ei tea, mis roll mingil liigil ökosüsteemis on, ei tähenda, et nad oleks tähtsusetud.
Mida mitmekesisem on loodus meie ümber, ka linnades, seda kindlamad saame olla, et ökosüsteemid püsivad tasakaalus ning meie heaolu ei kahane.
Samas ei tohiks meie tegevus anda eeliseid mõnele konkreetsele liigile – ka nii võib süsteem tasakaalust välja minna.
Kõige kindlam on jätta võimalikult suured alad looduslikuks, seejärel leiavad liigid endale elupaiku ja tekivad või taastuvad tavapärased liikidevahelised suhted.